Elu koos hobustega

Üks lihtsalt vana pilt minust & Ginniest, Viljandis

Eile õhtul saabusime Härraga üsna hilja koju. Päev oli üsna jahe ning hobused jäid oma maskidega koplisse. Mul ei olnud õrna aimugi, et nad teleportida oskavad. Koju jõudes viskasime mõlemad esimesed pilgud hobuste suunas, kas on ikka koplis. Kedagi näha ei olnud, kahtlaselt vaike oli ka vilistamise peale (Ginniel on tekkinud komme vastu puristada) Kõndisin halvimat arvates terve kopli läbi (et äkki on kuskil puulehe all peidus) ent hobuseid ei olnud. Kuna aiad olid püsti ja lindid täiesti terved, omal kohal, saime mõlemad šoki - hobused on röövitud! Püüdsime rahu säilitada. Tegime mõlemad aiale mitu tiiru peale, lootuses leida mingeidki jälgi. Mitte midagi.

Tõin ruttu jalutusnöörid ja kimasime lauda poole. Äkki läksid lehmi mängima jälle. Mitte midagi. Tegime tiiru läbi keskuse, Jaamakülla, kõik kruusateed. Mitte midagi. Meie põllutee oli jäljevaba. Helistasime politseisse lootuses saada kontakt kohaliku inspektoriga kellele on ehk juba vihjeid jäetud. Me ei teadnud kui kaua nad juba kadunud olid selleks hetkeks ja õues oli praktiliselt pime juba. Paanikaosakonnas tirises alarm. 

Sõitsime koju tagasi. Tegin ruttu oma Facebooki seinale postituse ja sõbrad jagasid seda ka Märgatud Pärnu lehele. No igaks juhuks. Et kõik variandid oleksid abiks. J oleks peaaegu linnast appigi tulnud aga selleks hetkeks oli ka udu juba nii tihe, et autoaknast kaugemale ei näinudki. Saatsin Härra magama (tal tööpäev ees) ning hakkasin ise taskulambi (ja ulgumise, haha) saatel jälgi ajama. Käisin kõik teooriad ja rajad läbi. Leidsin tallamist kopli kõige jõepoolsemas küljes ehk tupikus. Kartsin esiti, et äkki jõkke läinud ent teades milline jänespüks on Spirit, siis loobusin enda hirmutamisest. 

Mingil ime kombel tuli mul mõte minna uuesti inspekteerima aiavärava juurest algavat viljapõldu. Kuigi eelnevalt ei näinud me seal mitte ühtegi jalajälge, siis päris viljapõllule ma ei vaadanud. Ja mis ma sealt leidsin? Jalajäljed, mis liikusid mööda traktorirada risti üle põllu silla suunas! Tuhandega jooksin ma põllu teise otsa ja uurisin pingsalt tallatud teetõusu, otsimaks kas hobused tulid sealtkaudu välja. Nii oligi! Sammud keerasid esiti asula poole ent kuskil olid nad ümber pööranud ja hakanud liikuma enne silda paremale keeravale kruusateele. Kuna maapind ei olnud enam vihmadest pehme, siis jäid kabjajäljed üsna raskelt paistma. Vaid kapja tipp oli liivasele pinnale täkkeid jätnud. Kõndsiin paarsada meetrit mööda jälgi edasi ja siis sain aru, et nad liikusid ühistu lehmade kaugeima karjamaa suunas. Kimasin tagasi koju, üle viljapõllu, läbimärjana ning võtsin auto. Tegin iga aja tagant peatusi kontrollimaks, kas nad on ikka teel püsinud või põllule pööranud ent lehmadest läksid nad otse edasi. Ümberringi oli väga pime ning udu kattis metsavaheteed kui ka vahele jäävaid põlde. Tee mida mööda liikusin oli täiesti võõras. Ma polnud sealpool kunagi käinud ent adrenaliin ja meeletu igatsus oma kabjalised elusalt ja tervelt kätte saada kustutasid igasuguse hirmu võõra koha ja pimeduse ees. Tagantjärgi väristan küll õlgu...

Üsna korralik kruusatee läks sujuvalt üle maaparandustööde käigus pisut kahjustada saanud pehmeks põlluteeks mis viis just kui ei kuskile. Ühes küljes tihe ja pime mets, teises uduvaiba alla mattunud suur põld. Kaugelt paistis mingisugune mäekene. Ja selle juures kahtlaselt tuttav kogu. Hobune! Pisut edasi sõites märkasin ka teist. Kõrvad tõusid kõrgele üles ning ausõna, kui see oleks olnud planeeritud autoreis udus, siis oleksin ma tee ääres vaatepilti nautinud - kaks tumedat hobust päikesetõusu ajal udus!

Põllutee pööras vasakule, hobuste suunas ning jooksis tupikusse mille lõpus paistis püsti seisvat vana räämas kuur. Eriti hirmus! Kell oli pool neli, päike hakkas tõusma ja udu ei olnud enam nii läbipaistmatu. Jätsin auto kurvi peale seisma, haarasin nöörid ja lukustasin uksed. Ginnie oli selleks hetkeks juba minu suunas liikumas. Spirit mõtles tükk aega mida teha. Ginnie pruutas nagu alati ja olin õnnelik nähes, et ta on täiesti terve. Kärbsemask peas. Spirit otsustas aga, et liig väike reis oli, tema läheb edasi. Selle hirmsa maja suunas. Kutsusin ja vilistasin (ilmselt jooksid kõik elukad kes metsas või põldudel olid vahtima) ning pikapeale jäi ta seisma, pööras otsa ringi ja jalutas tagasi. 

Tagasitee läks venides, sest Ginnie oli kole väsinud ja loivas. Lehmad kergitasid udukatte all vaid kõrvu ja pikutasid edasi. Autoga seda teed sõita tundus hirmus ning nüüd koos kahe hobusega jala kodu suunas liikudes oli olukord veel hirmsam. Kuigi rõõm neid tegelasi näha oli üle kõige! Koju jõudsime kell neli ja peale. Lasin neil veel aida ees ristikut süüa ning viisin nad kuuri alla puhkama. Vedasin pisut kaera ja puhta vee ette. Sügasin veidi kaela ja võtsin maskid eest. 

Kummikud olid mul pahkluuni vett täis (viljapõld oli väga niiske udust) Läbi udu üle põldude kumas kaunis oraanzikas päikesekuma ning linnud alustasid hommikulauludega. Üks kits üritas üle viljapõllu kablutada, ainult pea ja kõrvad paistmas. Vau! Ma olin osaliselt nii õnnelik, et nägin seda elu sellisel ajal mis meie ümber toimub. Käed taskus ja varahommikusest külmast värisedes lirtsuvate kummikute saatel jalutasin ma nüüd üksi terve selle hirmsa põllu- ja metsatee tagasi autoni. Autoust avades jõudis kohale minu väsimus. Silmad tahtsid kinni vajuda ning haigutamine tegi juba vaikselt haiget. Varbad värisesid veest ligunenud kummikutes. 

Koju jõudes vaatasin veel jänesed üle, panin senimaani lahti olnud kanakuudil ukse kinni (kuigi herr Äpu kires juba tervituseks ja arvas, et võiks üles ärgata) Muri oli tagasi magama läinud. Võtsin välisukse taga oma uppuvad kummikud jalast ja valasin poole sääreni vett välja! Viskasin kõik läbiligunenud riided kuivama ning pugesin Härra sooja kaissu. Uneni oli veel pisut aega, sest elasin läbi kõik emotsioonid mis otsimistuhina ajal adrenaliinitulva all varjusid. Ja jäin magama.

Elu koos hobustega!

Täna käis meil Siiboja külas. Põhiliselt muretsesin hammaste pärast ent sain vaid positiivset tagasiside :) Hambad on korras, välimik on neil hea ehk et ma ei pea muretsema, et Ginniel veidi lahja olemine on. Spirit näeb väga kena välja. Nad said mõlemad putukate vastu korralikku ravi kaelale (Ginnie kael on täiesti kärnas ja ketendab) ning vaktsiinid. Lisaks vaatas ta Ginnie silmad üle, andis soovitusi ning õnneks ei pea ma midagi halba kartma. Kõik on hästi! 24 aastase vanaproua kohta näeb Ginnie tõeliselt hea välja :) Lisaks saime kaerale juurde piimhappebakterite pulbrit ning toidusoovitusi. Täna tuli ka esimene rull heina kohale ehk et päeval hakkavad nad putukate eest varju all olema, hein ees ning õhtuti suures koplis. Suure kopli ehitus on peaaegu valmis, vaid üks nurk tuleb veel kinni nöörida. Ja nii saavad nad sügiseni korralikult värsket süüa :)

Viljapõllu suunas oleva nurga ehitame lisaks nöörile veel plankudega kinni. Mine tea, tahavad veel küla avastama minna. Muidugi on siiani müstika kuidas nad eile õhtul aiast välja said, sest kõik lindid olid terved ja oma koha peal. Eks need puust aiad või elektrikarjused teleportimise vastu aita ;)