Hobused tegid jaanipäeval kodust vehkat. Tegin neile eile varjulisema nurga alla liigutava kopli. Et saaksid natukene paremat kraami nosida ning rohkem putukavarjus olla. Neile väga meeldis. Niitsid mul kenasti kõik vagude eest maha. Täna nihutasin koplit kraavi poole, et saaksid ülejäänud ala ette võtta. Ikka paar tunnikest jõudsid seal kenasti niitmisega tegeleda kui Härra mulle üheltmaalt maja eest karjus, et Liisu on aias. Eks ma seda hetke kartsin või pigem teadsin, et kunagi see esimene plehkupanek saab toimuma. Aga no mitte täna kui meil külalised alles aias istusid ja rahulikult olemist nautisid. Kamandasin mehed nööri ja auto järgi ning ise hakkasin kaerapangega hobustele järgi jalutama. Huvitaval kombel kimasid nad otsejoones keskusesse lauda suunas (ca 1.5 km) Ei tea kas tundsid lõhna? Igatahes mehed sõitsid autoga järgi. Jimmy väsis nii ära, et keeras enne lauta otsa ümber ja jalutas tagasi Härra suunas. Ma ei tea mida nad mõtlesid. Kärbsemaskid peas ja Härra kõrval lonkisid nad kenasti tagasi. Võtsin nad poolel teel üle ja tõin koju. Jimmy oli täiesti läbi, Liisu vahtis veel sellise näoga ringi, et kuhu veel joosta saaks kuigi väga rahulik ja käis kenasti kõrval. Neid kahekesi kõrvuti talutada on täiesti lihtne. Lasin nad kodus suurde koplisse tagasi. Käisime ise paariks tunniks linnas ja terve selle aja mõtlesin, kas tagasitulles leian nad laudast või ikka kodust...
Jimmy hüüdis mind kohe kui nägi, et koju jõudsin. Esimest korda siinolemise ajal istus ta koplivärava ees ja puristas rõõmust. Tavaliselt pean neid kuskilt kaugemast otsast kutsuma või ise järgi minema. Oi ta oli õnnelik, et putukate eest varju alla sai. Viisin nad kuuri ära, maskid ja päitsed peast ning söögikraam nina ette. Ootavad nüüd homset. Ja saavadki lõpuks oma kõige suurema kopli peale maiustama. Oh seda rõõmu :)
No comments:
Post a Comment