Tagasi sadulas!

Vahepeal on päris palju toimunud ja ainult paremuse poole. Viimasest koplipõgenemisest ei möödunud palju kui nad uuesti veidi küla avastada soovisid. Eelkõige Ginnie, kes avastas, et läbi hirmtiheda võsa saab ka lihtsalt silmad kinni läbi jalutada. Mispeale pidin kahekordse lindiga terve hiigelvõsa lihtsalt koomale tõmbama. Umbes nädalakese olid nad kuuriperioodil ehk parmude rünnak ei andnud armu ja ka maskidest polnud suurt kasu. Nii tekitasime neile võimaluse liikuda hoopis maja hoovis ning soovi korral kuuri alla varju minna. Hoovist ei pääsenuks nad kuskile (karjus + sügavad kraavid) Neile tundus selline variant tohutult meeldivat. Ja päeval olid nad enamuse ajast kuuri all. Kui parmuperiood möödus, läksid tagasi suurde koplisse. 

Lõpuks leidsin ma Spiritile ka sobiva sadula ning nüüdseks olen ma kaks korda trennitanud. Ilmselt sain suurima tõuke peale Vändras toimunud Pärnumaa meistrivõistluseid ehk mul viskas villand pildistamisest. Tahaks tagasi sadulasse! Leidsin korraliku Nortoni sadula, üliägedad punased jalused ja geeliga sadulavöö. Valjad olid mul juba ammu olemas. Ainult valtrap on puudu ent hetkel on need paar kerget tiiru ka üks pehme rannarätik ära ajanud. 

Esimesel päeval kordetasin teda ette. Ginnie jäi koplisse ning kriiskas päris usinalt. Spiritil ei ole üldse võhma ja mõnest ringist kordel piisas, et ta leemendama hakkas. Minu süda tagus nagu trummi. Oh, milline nostalgia ja kui mitu mitu aastat ma seda hetke ootasin...ma usaldasin teda juba enne kui sadulasse ronisin. Ja ma ei eksinud milleski. Minu kullakallis Spirit. Ta oli fantastiline! Kes iganes temaga enne ratsutas, siis Spirit oli veel parem kui alguses. Tiirutasime volte Ginniele lähedal põllul ja seejärel jalutasime ühe suure põlluringi jahutuseks. 

Täna ette ei kordetanud. Vups selga ja tegime palju volte, suunamuutusi ja mõned pikendused. Ja galoppi. Oeh. No tänagi sain mõned pisarad poetada. Kõik on nii hästi. Kohe väga kangesti tahaksin treenerit nüüd kõrvale kuigi püüdsin tugevalt meenutada Alla Gladõsheva trennis saadud juhtnööre. Ja päris hea oli. Endal ka. Jalutasime seekord lõpetuseks ühe koolimaja ringi ehk mööda sissesõiduteed koolini, mööda asfalti kooli teisele küljele ja mööda põldu tagasi. Vahtis küll paari kraavi ja suurt masinat ent täiesti normaalne. Ta oli rahulik, uudishimulik ja mugav. Kaks tüdrukut tulid meid uudistama. Surjus ei ole ju oi oi kui ammu hobuseid nähtud :)

Ma lihtsalt ei suuda enda rõõmu enam kirjeldada!