Kopsuemfüseem

Suve lõpus ilmnes Spiritil hingamisraskuseid kui oli kokku puutunud heinaga. Esiti ei osanud ma neid otsi kokku viia, arvasime, et asi oli mõnes putukahammustuses. Tookord tuli Ingre Metsaküla tallist talle hormoonsüsti tegema. Saime üsna kiiresti olukorra stabiilseks. Minul rohkem paanikat kui asi seda väärt. Kuna aga heinarull oli neil koplis ees ja ligunes seal veidi vihma ja tuule käes, siis rohkem ma midagi ei täheldanud. Trennis köhatas kuid mitte midagi erilist. Kuna nad olid tulles juba kergelt tatised, siis ei pööranud muud tähelepanu kui sai rohkem hoolt ja ürdimüslit ja küüslauku. Nüüd mil algas heinasöögiperiood, läks asi päris hulluks. 

Täna hommikuks oli hobune nii hingetu, et pidin ta sabast kiskudes maast lahti sundima ning tagumiste jalgade taarudes lohistasin ta jalutama. Saime poole tunniga gaasid liikuma, paar korda häda tegema ning korralikult köhatama. Hingamine tõmbas veidi tagasi ning sain võimaluse linna kimada ja süstid välja osta.

Täna sai ta esimese doosi 8ml Dexaforti ning 20ml Norocillinit ehk alustasime hormoon-ja antibiootikumiraviga. Kuna olukord on üsna äkiliselt nii hull, siis ei hakanud ootama enam. Kui ravikuur läbi, teeme pisut hiljem ka proovid. Diagnoosi pole veel kumbki arst pannud ent tõenäoliselt heinaallergiast alguse saaanud kopsuemfüseem ehk nagu maakatele kohane: puuslak. Hein on meil niisutusel ning leotatud kaerale lisaks saab ta Eggersmanni ürdisegust müsli lihastele. Lähiajal saame ka esimese rulli kuivsilo loodetavasti. Oeh. Kurb on lihtsalt sõpra, pereliiget sellises olekus näha ja veel kurvem mõelda, et seda ei saa ravida vaid leevendada ehk siis aegajalt seisame sarnaste olukordadega veel silmitsi. Oeh.

Rõõmsamal noodil vaid niipalju, et tallil on esimene sein püsti, tugipostid paigas ning alustasin kevadeks suvekoplis ehitamisega. Ma ei taha mõeldagi kui palju poste sinna vaja käsitsi vedada ja maasse kaevata aga noh, elu hobustega, puhas rõõm :P