Maastikul

Eesmärk number üks on praegu tasa ja targu tegutseda. Võhmatrennid on kindlasti hetkel prioriteedid, sest paar sammu galoppi võtavad ta täiesti läbi. Kuigi päris hull see vorm tal ei ole õnneks. Nädalas paaril korral tahan kindlasti maastikul käima ehk et näha kuidas ta uutele asjadele reageerib (tean tegelikult väga hästi mida ta teeb) aga et ta saaks ka Ginnie sõltuvusest lahti, hakkaks ratsanikku kuulama ka pingelisemas olukorras ning näeks uusi asju. Lisaks on metsa- ja põlluteedel hea rahulikult (ilma Ginnie kisata) võhmatrenni teha.

Plaan oli jalutada koolimaja juurest mööda teed asfaltini ja sealt risti traavides üle teiselepoole põllule, milleks tuleb enne üks väike lõik suurt teed läbida. Kuulasin pingsalt, kas mõni suurem kolisev masin läheneb aga tundus et mitte. Muidugi ilmus eikusagilt välja suurim kastiauto ja kolises ikka täiega. Spirit pani juba alguses südame saapasäärde. Ei aidanud see et püüdsin teda sammus edasi ajada, kohe tõmmati pidurid peale ja no nii hullusti pole ta veel nende kunagiste aastate jooksul käitunud. Kui kamassimees poleks täiesti seisma jäänud, oleksin ma ilmselt jala tagasi läinud. Nalja polnud. "Hobulausuja" film jooksis silme eest läbi. Härra kamassimees oli aga lihtsalt super, jättis auto kohe kui nägi, et hobune kahel jalal, masina seisma ja akent lahti kerides küsis kas kõik on korras. Mina jätsin hobuse seisma ja tulin sadulast alla. Polnud mõtet teda edasi peksta. Käekõrval tuli ta kohe järgi ning kui mööda saime, keeras autojuht masina käima ja liikus rahulikult edasi. Sellepeale ei teinud Spirit ilmselgelt teist nägugi. Koht ja emotsioonid on uued, muidugi ei peagi hobune kel on probleeme selliste asjadega rahulikult käituma. Edaspidi tean, et liigun mööda põlluäärt lühema teeni ehk väldin liiklust.

Põllutee äärest liikusime päris pika maa traavis. Kuni lehmadeni. Neile olime me täielikuks ilmaimeks. Kõigepealt kimasid nad võimalikult kaugele ja seejärel tulid veel kiiremini galopeerides tagasi. Spirit ei olnud taaskord kõige paremini meelestatud ja kui lehmad otsustasid meist veidi maha jäädes tuhandega mudarallit teha, arvas minu ratsu, et oleks õige aeg trikke teha. Nagu kaelkirjak pidi ta mingisugust tonti mängima aga õnneks on ta siiski juhitav. Paar rahulikumat sõna ja kaelkirjakust sai kaamel. Edasi traavisime ja pikapeale tuli ka lõdvestus, rastmesse jooksmine ja uued kollid kraaviäärtes. Need ei osutanud meile suuremat probleemi. Pöörasime kilomeeter eemal otsa ringi ja tagasi kodupoole. Lehmade juures oli juba kergem, nüüd võis isegi traavides mööduda ent täpselt enne lehmade aia lõppu ilmus "eikusagilt" nähtamatu lehm võsast mille peale hobune lihtsalt neli kapja maha surus ja mina peaaegu lõualaksu sain. Mis seal ikka. Edasi läksime juba rahulikumas traavis. 

Kodus tegime veel kaks suuremat ja hoogsat galopiringi ümber põllu, mis tal naha vahtu ajas ning lõpetuseks sama pikk pika rastmega lõdvestatud traavi, mis hobuse nii totaalselt puristama ja sirutama ajas. Tundus tõesti hea trenn nii talle kui mulle. Taaskord, kõiki neid väikeseid viperusi mitte arvestades oli ta suurepärane :)