Kodus!

Fotosessioon müügihobustega sai ühelepoole ning aeg oli sealmaal, mil sain autost äsja soetatud nöörid ja päitsed kaasa haarata ning kopli poole jalutada. Läksin üksi. Tahtsin nautida iga kruusakivi oma tenniste talla all teadmisega, et näen neid üle pika aja...

Ginnie tukkus. Spirit uudistas mind ning tundis ära. Näkitses jope ja sääre kallal. Panin päitsed pähe ja jätsin nad mõneks ajaks omapead. Spirit jalutas mulle järgi. Tuuli tuli mulle appi ja aitas väravat hoida. Olime talli poole teel...

Jätsime Tori Hobusekasvandusega hüvasti ning asusime teele. Treilerisse laadimine läks ludinal. Mõlemad tulid ilma kõhklemata peale (Spirit astus korra platest mööda) Alles nüüd jõudis kohale tundmine, et kasvandusega seob mind vaid kunagine trenniaeg aga emotsioonid võtsin ma kahe hobuse näol kaasa. Omamoodi tohutult nukker...

 Kuid mitte ükski sõna ei suuda kirjelda neid emotsioone mis valdasid mind just sel hetkel, mil treiler suunas ninaotsa meie kodu poole. Meie hoovis, minu hobused. Minu igatsetud hobused...

Kui Spirit jalad hoovile maandusid, sain ma aru, et see juhtub päriselt. 8 aastat hiljem oletegi te KODUS! Ja nüüd ja igavesti...

No ja lambad on tõesti teie naabrid, ei pea mind sellise näoga vaatama: "Päriselt ka või!?" :P

Aitäh Imrele, Tuulile, Jannele ja Berthale. Aitäh hobuste, abi, nõu ja jõu eest! Ja minu Härrale, ilma temata ei oleks miski võimalik...