Teate kui hea on siia kirjutada neid esimesi ridu, mis viivad mind nüüd vaid edasi ehk sammuvõrra lähemale oma unistuste täitumiseni!? Kirjeldamatu! Ratsutamine või hobumaailm üleüldiselt on minu jaoks nii võõraks jäänud ent ometi igatsen seda osa oma elus kogu hingest tagasi. Kuidas ma küll lasin kõik need võimalused käest? Eks igal asjal on omad põhjused olnud...
Aastal 2015 kolisin oma Härraga maale elama. Meie koduks on vana talumaja, 4 kõrvalhoonet ning 15.6 ha maad, millest 2 ha metsa. Maaelust ja igapäevastest tegemistest talu renoveerimisel, koduloomadest ja aiaelust saab lugeda siit: Elu Kasemetsal
Maa on osaliselt hetkel kohaliku piimaühistu kasutuses ning tänavu, 2016ndal aastal teostatakse siin ka maaparandustööd (kraavide puhastamine, drenaazitorustiku puhastus/uuendus) Kuigi meie põldude olukord on vägagi hea (ei ole liigniisked, ei uputa) siis ise me selliseid töid tegema ei hakkaks ning kuna esialgu ei ole plaanid ka nii suured, et kogu põllumaad kasutama hakata, olime nõus käed lööma ning tööd tehakse meie eest ära. Ühistu kasutab maad järgmised 3-4 aastat ning järgmisest hooajast läheb kasvama hein. Kui maad üheltmaalt tagasi võtame, on katteks korralik hein praeguse ristiku ja umbrohu asemel :)
Hetkeseisuga on minu kasutuses majaümbruses olevad väikesed põllutükid ning üks suurem, pea 2 ha põllumaa, mis sügisel üles küntakse ja kevadel heinakülvi saab.
Esialgse plaani kohaselt tuleks aiapostid tellida, aed paika panna ning esimesed asukad koju tuua :) Kõrvalhooneid on meil piisavalt ent mitte sobivad hobustele talvitumiseks ehk igas ühes on juba sisustus olemas (traktor, küttepuu, tehnika ja kanad) Hobuste tarbeks on plaanis ehitada väliboksid ning varjualused koplisse. Lisaks on kahe suurema kuuri vahel piisavalt suur vaba pind, ümbritsetuna vanast maakivimüürist, mille ülaossa saab luua laudadest seinad. Kuna kaks kuuri ümbritsevad antud tühimikku, on olemas ka ideaalne tuuletõke. Väljapääs on ühe ajutise kopli suunas, seega ideaalne koht. Plaanid on võimalikult lihtsad ja mugavad ning hobuste heaolu igatepidi arvestavad. Millal see kõik toimuma saab, on iseasi :)
Hetkeseisuga olen liitunud Pärnumaa RSK liikmeskonnaga ning plaanis on jõuda oma kaameramajandusega ka mitmele ratsavõistlusele, et ikka tasapisi tagasi imbuda :) Millal esimesed kabjalised koju saabuvad, ei oska veel öelda. Kiiret pole. Naudin progressi ja tean, et tulemata nad ei jää. Kas sel aastal või järgmisel, pole oluline. On mida oodata :)
No comments:
Post a Comment